Inshallah - kui jumal tahab (nagu kohalikud ütlevad)
Ma olen Maroko väikses Tamassinte külas, juba viiendat päeva. Ei oleks kunagi uskunud, et iial siia satun, aga näe, istun siin uhke butiikhotelli laias voodis, kuulan oma pisipojakest ja abikaasat unes nohisemas ning kirjutan seda kirjatükki. Mu elu on viimastel aastatel kardinaalselt muutunud ning üha toredamaid kogemusi mu teele saputanud. Kuigi tahaksin rääkida kõigest algusest ja kronoloogilises järjekorras (selleks ka palju mu kirjatükkidest päevavalgust ei näe, et tahan teha kõike nii loogiliselt, kuid aega napib), siis jätan nüüd loogika kus see ja teine ja räägin tänasest päevast, või nädalast.
Et siiski mingigi arusaam tekiks – kes, mis, miks – siis siin on ikkagist väikese sissejuhatuse koht. Minu abikaasa teeb filme. Ei, kaameramees ta ei ole ja selleks, et kaameramees saaks hakata filmilinti ketrama peab mu kaasa oma meeskonnaga võttepaiga valmis ehitama. Tema täpsemalt koordineerima, vastutama ja kontrollima, et võttepaik valmis saab. Sedapuhku teeb ta seda kõike Marokos. Valmimas on film nimega Gladiaator 2 ning sarnaselt esimesele osale filmitakse see peamiselt Maroko filmimekas Ouarzazates. Siin nimelt on kohe mitu filmistuudiot ning olen kuulnud piirkonda kutsutavat ka Maroko Hollywoodiks. Kuna filmimise ettevalmistused kestavad kaua (oluliselt kauem kui filmimine ise), siis tulingi meie 11-kuuse pisipojaga abikaasale külla. Selle nädala peatume Ouarzazate linna külje all väikeses külakeses. Siia on ehitatud väga esinduslik butiikhotell, kus kogen väga personaalset lähenemist nii omanike kui ka teenindajate poolt.
Kui kaasa on päeval tööl (tegelikult kuni õhtutundideni saabudes umbes kell 19), lõbustame meie end siin ise. Iseenesest ei erine mu päev niivõrd kodusest Eesti elust. Peamine aeg läheb lapsega tegelemiseks. 11-kuuse lapse kõrval tema ärkvel olles mul praktiliselt puudub aeg endale ning selles osas ei ole ka midagi uut siin lõunamaa palmi all. Siiski on ju kõik teisiti. Me elame hotellis, me oleme Marokos, me oleme islamiriigis, me oleme väga teistsuguses keskkonnas.
Ka mittemidagi tegemisel on oma graafik
Elu hotelliseinte vahel. Me tõuseme, sööme hommikusööki, mängime, koristame (seame omi asju korda, täpsemini üks seab korda, teine veab uuesti laiali), üks meist magab lõunaund (mitte igatahes mina), siis jälle sööme ja mängime, soojendame end päikese all, mängime veel natuke, vahel isegi basseini ääres (aga mitte vees, sest see on hetkel jääkülm), teeme mõned videokõned koju Eesti, mängime veel, üks meist teeb veel ühe une ning siis hakkame juba pereisa töölt koju ootama ning selle juhtudes sööme koos kaasa töömeeskonnaga koos õhtusööki.
Sellised on kokkuvõtvalt olnud meie Maroko “tööpäevad”. Ega ta ju esmapilgul oluliselt Eesti argipäevast erinegi kui perele söögitegemine, pesu pesemine ja kodu koristamine välja jätta, ehk mingid toimetused veel. Siiski, siiski igas kohas kujuneb välja oma rütm ja seaduspärasused. Küll keskkonnast, ümbritsevatest inimestest ning asjaoludest tingituna. Igal tegevusel on omad detailid ning erisused. Lülitudes lakoonilisest kirjeldusest ümber detailsesse on meie päev tihedalt täis sündmustikku.
Päev hotellis
Päev algab emade traagikaga. Kas ma jõuan end valmis seada enne kui laps ärkab. Olles väikelapse ema on siiski meeldiv jätkata selliste argiste tegevustega nagu enese pesemine, aga väikese rübliku kõrvalt on seegi suur nipitamine. Tänahommikuse dušš toimus tänu sellele, et panin lapse vankriga dušši kõrvale ja katsusin siis suurema pritsimiseta oma toimetused tehtud saada. Seekord edukalt, mina sain puhtaks ja laps jäi kuivaks.
Kiire riidessepanek ning seame sammud hommikusöögile. Muide, siin on huvitaval kombel ööpäeva kõige külmem aeg hommikul kella 7-8 paiku. Seetõttu tuleb just hommikusöögile minnes kõige paksemalt riietuda. Kui nüüd veel külmast rääkida, siis lisaks ülikülmadele plaaditud põrandatele on kõige harjumatu just majades sees olev külmus. Olgu Eesti välistemperatuur kui külm tahes, siis toas on ikka enamasti soe. Nii huugavad siin uuemates majades (või vähemalt hotellides) pidevalt kliimaseadmed, mida ühtlasi ka küttekehadena kasutatakse seades need 30 kraadi peale.
Selles tulenevalt on pea ööpäevaringselt põrin laes ning tubades ülikuiv õhk. Kas konditsioneeri õhust, veest, päikesest või mõnest must salapärasest asjaolust läks nahk ülikuivaks. Ikka nii kuivaks, et nahk lõheneb ja tekivad väiksed veretäpikesed. Arvan, et veest see ei ole, sest külmade olude tõttu on laps vannis vaid korra käinud ning lihtsalt paikset pesu saanud, kuid jalad siiski ketendavad. Nägu on aga punane kuivalaiguline nagu ei kunagi varem tema senise elu jooksul. No aga egas midagi, soe peab olema, seega hoiame 60% rasvasisaldusega kreemi käepärast.
Olude sunnil õpin ära ka uue külma eemalepeletamise “häkki”. Nimelt kardinate abil sooja õhu toas kinnihoidmine. Õhtuti kella 18-19 vahel tõmbame kardinad ette, sest just siis hakkab õhk uuesti jahedaks minema. Ei taha ju, et läbi suure mürina saavutatud soe õhk toast salaja jalga laseks. Võõraid pilke läbi akna me hetkel ei karda (aknast paistab vaid tühi väli ja mäed), kuid külm, me suur vaenlane, tuleb võidetud saada.
Hommikusöök Maroko moodi
Soojad riided selga, läbi hotelli siseõue restorani ning juba tervitataksegi mind küsimustega minu käekäigu kohta.
Hotellipersonal pakub mulle “seda tavalist” hommikusööki.
Mulle serveeritakse lauale järgmist:
- Kohv – see on siin joodav. Pole imeline, aga mitte ka halb.
- Värskelt pressitud apelsinimahl – seda tuuakse mõnikord kohe pool liitrit.
- Supp – tavaliselt maisisuppi meenutav vedela konsistensiga ehk püreesupi moodi toit. Täna oli see asendatud tomatipüreesupiga. Mõlemad on olnud väga maitsvad.
- Vorstikesed – nende konsistents on mulle teadmata, aga usun, et sealiha see kindlasti pole, tegu ju moslemiusulise riigiga, kus sealiha ei sööda. Vorstid on söödavad, aga pigem siis kui tahad neid proovida või oled väga näljane.
- Omlett – ei olnud imeline, pigem panni külge kõrbenud pisut vedelama poolne (munasegu läbiküpsemata) ning sellest peale paari esimest hommikut loobusin.
- Puuviljasalat – sisaldab maasikatükikesi ning nii mekutab väike Auri (ehk 11-kuune Aurelius) igahommikuselt maasikatega.
- Erinevad moosid ja mesi.
- Väike korvike, kus sees erinevad soojad saialaadset tooted. Neil on siin tüüpiline sai, mis on pannkooki meenutav nelinurkne latakas, mille nimi on m`smen. Lisaks nisujahule sisaldab küpsetis mannat, kuid kontsistentsis teralist mannat tunda ei ole. M`smeni võib süüa koos nii magusa kui soolasega. Nägin oma kaasat tippivat seda supi sisse ja tunnistan, et selliselt on see kõige maitsvam. Lisaks kirjeldatud saiale on varieruuvalt erinevaid saialaadseid tooteid. Näiteks ümmargusi Krachel nime kandvaid saiakesi, mis on valmistatud aniisi, seesamiseemnete ja apelsini lilleveega.
Isehakanud lapsehoidjad
Siin riigis armastatakse beebisid. Nii on väike Auri siin suur superstaar. Tähelepanu jätkub nii meesterahvastest kelneritelt kui ka naisterahvastest toateenijatelt. Meie toateenija on mul siin isegi pisut isehakanud lapsehoidja. Kui mina söön hommikusööki haarab tema mu lapse ning käib temaga siis mööda söögiruumi ringi. Saan vähemalt mõne lonksugi kohvi juua ja suppi mekkida ilma last süles vaos hoida püüdes.
Samuti haarab toateenija toa koristuse ajal igal võimalikul hetkel lapse oma sülle selmet, et toa koristusega tegeleda. Mitte et mul midagi selle vastu oleks, pealegi saan samal ajal mõne toimetuse, mis hädasti tegemist vajab, korda saata. Huvitav on tähelepanekuid teha ning minu järeldus tähelepanekutest on see, et siinsed naised võtavad oma rolli lapsekasvatajana nii südamega, et kannavad selle edasi ka teiste lastele. Arvan, et fakt, et minu heledapäine heledanaline laps kui eksootika ei mängi niivõrd rolli kui lihtsalt siinne traditsioon naisest kui lapsekasvatajast.
Kui tuba lainetab pesuveest
Kui toateenijanna on toa korda seadmise lõpetanud, mõnikord põgusamalt, teinekord suurelt koristuse ette võttes nii et tuba lainetab põrandapesuveest ja meie beebiga voodi peal kui päästval laevukesel varjume, võtame ette kodustele suhtlusminutid üle interneti, et teada saada ning teada anda, kuidas mõlemal poolel läheb. Kui on suurema koristuse päev, siis peavad kõned muidugi pikemalt ootama.
Kohalik põrandapesu käib siin sedasi, et vaibad ja muu vett kartev kraam korjatakse põrandalt ära ning siis visatakse ämbrist kiirete liigutustega poetäite viisi vett maha nii et põrandale tekivad loigud. Kohati ongi tuba vaid üks suur loik. Seejärel võetakse kummist kaabits, millesarnast mina kasutan kodus peale dušši vee kokkutõmbamiseks ning hakatakse sellega toa tagumisest otsast vett terrassiukse poole vedama. Vaatepilt on mulle uudne, aga näen vee sees ka tolmurulle, seega tõden, et süsteem töötab. Mind paneb vaid imestama, et vaatamata kokkukaapimisele jääb ju ikka maha pisut vett ning millal see küll jääkülmalt kivipõrandalt ära kuivab. Teenijanna tõmbab veel lapiga (minu silma järgi niiske) põranda üle, laotab klopitud vaibad uuesti maha ning koristus on lõppenud. Põrandatelt ma niiskust ei tuvasta. Kas imbus kivipõrandasse, vaipadesse või õhku, aga töö on tehtud.
Kuidas on kõige õigem aega sisustada?
Tavaliselt saabub siis lapse lõunauinaku aeg. Jõuan last magama pannes mõned read raamatut lugeda, hetkel on käsil Minu-sarja “Minu Afganistan”. Nüüd on aeg enese kordaseadmiseks (kui ei ole õnnestunud seda hommikul teha), käsilolevaks kujundustööks, blogi kirjutamiseks või terrassil päikese käes istumiseks.
Pealelõunaks läheb Marokos ka talvel otsese päikese käes nii soojaks, et võib end mõnusalt päikese käes grillida. Samas pole ma kindel kui mõnus see on, sest väga kiiresti tunnen, kuidas päike mu lagipea on ära küpsetanud ning keha hakkab märku andma, et ma teen talle liiga. Justkui tahaksin end D-vitamiiniga laadida, samas pean vähemalt pea varju alla sättima ning tunnen, et raiskan oma töö tegemise minuteid, sest neid saan ma ju vaid lapse magades. Õnneks ei pea pikalt süümepiinu tundma, sest varsti ärkab laps nagunii üles ning arvuti tuleb nii või naa käest ära panna. Väga raske on lapse ärkvel oleku ajal üldse millelegi muule kui talle keskenduda kui peab 100% valvama, et väike mehike endale midagi suhu ei topi, sobimatusse kohta ei roni, prügikaste ei puista jne.
Jalutuskäik kohalikus külas
Soojendan lapsele lõunasöögi ja haaran isegi miskit hamba alla. Ostsin Marrakechist kaasa mandariine ja muud väikest näksi. Kuna hommikusöögid ja ühised õhtusöögid on nii toekad, siis on hea lõuna ajal kergemalt võtta. Tõenäoliselt valmistaks ka hotelli köök mulle miskit, aga seda võimalust ma kunagi lõunasöögiks ei kasuta.
Miks ma kohalikku külakohvikut ei külasta? Sest, et minu teada sellist kohta seal polegi. Hotell asub tõeliselt väikeses külakeses, kus tänavapilti ilmestavad justkui pooleliolevad kivimajad, millel puuduvad Eesti mõistes välisviimistlus. Näiteks nagu Eestis oleksid betoonblokkidest maja püsti pandud, aknad ka ees, aga statsionaarne katus puudu. Tolmused sopilised tänavad, nurga tagant kõnnivad välja tumedates riietes kolmnurksete kapuutsidega mehed, lastepundid järgi hõikumas. Siinsete inimeste peamine võõrkeel on prantsuse keel, mille oskus minu jaoks piirdub “merci” ja “bonjour`iga”, seega ega täpselt ei tea, mida lapsed hõiguvad.
Konsulteerisime hotelliomanikuga, kas minul oleks sobilik/turvaline külas jalutada ning ta oli täiesti veendunud, et probleemi pole. Egas vist otseselt olnudki kui ma selle jalutskäigu ette võtsin, et hotelli seinte vahelt vähegi välja saada, kuid tunsin iga oma keharakuga, et ma ei peaks seal jalutama. On kohad ja inimesed, kes tahavad elada oma elu omas rütmis ja võõrkehade osas vastuvõtlikud pole. Kui vaid siis need lapsed, kes taas liiga palju tähelepanu tahtsid anda või saada. Üks neist koguni jooksis Aureliuse vankri juurde, pani kõige mustemad käed, mis ma eales ühelgi lapsel näinud olen, mu lapse näo juurde ja lajatas põsele musi.
Kes mängima, kes palvusele
Kuna olen otsustanud peale lühikest kohaliku külaeluga tutvumist edaspidi oma päevad hotellis veeta, siis suundume lapsega peale lõunasööki basseini äärde mängima. Tegelikult loodan südamest, et laps basseini ei avasta ja üritan hoida teda pehmetel vaipadel ning istumiseks seatud madratsitel. Pärastlõunane päike soojendab nii mõnusalt, et kui vältida tuuleiiliga kohtumist, siis tundub 14 kraadi pigem 22 kraadi. Laps ukerdab madratsitel ning mina naudin päikese soojust, oleme toast välja saanud, mis siis et vaid 50 meetrit oma terrassist.
Viisteist minutit enne viite kuulen õrna kutset palvusele. Kohe nii õrnalt, et kahtlen alguses, kas see on ikka moslemite palvekutse. Hiljem kuulen sarnast õrna “leelotavat-kutsungit” ka enne kella kahte pärastlõunal. Tõden, et siin riigis ei ole usuliste toimingute nähtavus/kuuldavus nii tugev kui Türgis. Seal oli ikkagi võimatu mitte kuulda kutset palvusele. Siin võid sa vabalt selle maha magada, mida ma ei usu muidugi korralikel usklikel juhtuvat.
Ehk tuleneb kutsungi tagasihoidlikkus ka asjaolust, et siin on esindatud ka juudi- ning ristiusulised. Berberitel, keda siin piirkonnas palju elab, aga pidid kohati olema ka omi uske. Ühe berberist kaupmehe jutu järgi olid nomaadidest berberid vanasti niiöelda loodusekummardajad uskudes kividesse, päikesesse, kuusse ning teistesse looduselementidesse. Tänapäeval on nad küll enamasti teisi usundeid üle võtnud. Meie päevakavva palvus ei kuulu ning kui lapse trajektoor hakkab vaiba-madratsi alast liiga kaugele liikuma, pakin meid kokku ning suundun tagasi tuppa.
Õhtut oodates
Tegelikult möödub terve meie päev õhtut oodates, oodates, mil minu kaasa, lapse Daddy koju tuleb. Kakskeelset (Aureliuse isa emakeel on inglise keel) last kasvatades tekib palju küsimusi, kuidas kedagi nimetada. Nii kasutame issi inglisekeelset sõna ehk Daddy ning emme eestikeelset sõna ehk Emme. Laps jõuab veel ühe uinaku teha. Tavaliselt on tal sel hetkel raske magama jääda kuigi ise on täitsa unine. Nii uinub ta pea minu rinnal ning seega jään mina tema alla kui padi pikutama. Pean enne oma käeulatusse mobiiltelefoni või raamatu varuma, nii saab tema mõnusalt minu südamelööke tundes uneleda ning mina end näiteks internetis uudistega kurssi viia.
Kui kaasa lõpuks saabub on väljas juba pime. Vahetame kiirelt info päeva tegemistest ning suundumegi hotelli restorani, kus tema töömeeskond igal õhtul koos einestab. Hotell on omalt poolt igaks õhtuks uue menüü kokku pannud. Valikus on tavaliselt 2 eelrooga, 2-3 pearooga ning 2-3 desserti. Kuna hotelli omanik on jaapanlane (koos oma marokolasest mehega), siis on menüü marokopärane, kuid tugevate Aasia mõjutustega. Marokos söömisele mõeldes on enim üllatunud, kui hästi nad oskavad kana valmistada. Kui Eestis võib tihtipeale saada pigem kuiva ja maitsetut kana, siis siin on see alati maitsev ning mõnusa konsistentsiga (loe: hästi läbiküpsetatud).
Kui laps liiga häälekaks läheb (väsinuks) või endal uni silma tikub, läheme tagasi tuppa ning algavad magamasättimise toimingud. Tihtipeale jääme last magama pannes ka ise magama. Jube tüütu on ärgata öösel kell üks tuled põlemas, hambad pesemata, meik näos, aga kui lapsega voodis pikutades silm kinni vajuma hakkab ei suuda ma keelata end “korraks” silma kinni panemast. Ja nii juhtub see õhtust õhtusse. Homme kordub kõik taas. Ilmselt. Tõenäoliselt.
Liis, so glad you are enjoying Morocco.
Have you seen any tree-climbing goats yet? They climb the Argan trees to eat the Argan nuts…
Happy 1st Birthday to Aurelius ❤🎈🎉🎁🎂