Elu on mind toonud seekord Melbourne Austraaliasse. Viibin siin üle kahe kuu ning kaasa tööpäevadel oleme 2-aastase pojaga omapäi. Päevi sisustame pea igapäevaselt mänguväljakute külastamisega. Kuna poeg on juba selles vanuses, et igatseb teiste laste seltskonda, mõtlesime, et ta võiks meie siinoleku ajal mõnel päeva nädalas lastehoidu minna. Temal põnevam ning ehk õpib mõne sotsiaalse oskusegi juurde. Nii algaski minu tutvus kohaliku lasteaiasüsteemiga.
Kas nohu on haigus
Mul oli võimalus külastada ühte Lõuna-Melbourne linnaosa lasteaeda. Oli ülimalt huvitav, kuid kogesin kohati ka palju hämmingut tekitavaid emotsioone. Täiesti liialdamata võib välja tuua, et 80% lastest käis ringi ninaalune tatine. Ma ei räägi siin sellest, et väikse nutuhooga läks ninaalune pisut vesiseks. Ma räägin sellest, et ninasõõrmetest valguvad välja pikad joad kuni huulteni (või huultele…). Ühe väikse tumedapäise rosinsilmse poisikese joad olid paksud ja rohelised. Ka need valgusid huultele. Tekkis tahtmine kotist salvrätik välja otsida ja lapse ebameeldivustundesse leevendust tuua. Ilmselt õhuvahetus ninasõõrmetes sedasi päris hästi ei tööta.
Eriti huvitav oli olukorra juures see, et see sama rohelisesekreediga poisike käis ringi paljajalu ja seda mitte toas sooja karvase vaiba peal, vaid õues kivipõrandal. Tänane ilm oli pilvine, maksimaalselt 14 kraadi. Tema polnud muidugi ainuke paljasjalgne laps, neid oli seal veel. Lastehoiu töötaja sõnul võtavad lapsed ise endal jalanõud ja sokid jalast ning neile meeldivat paljajalu olla. No jaa, saan aru, kui väljas on 30-40 kraadi, aga 14?
Olen seda teguviisi näinud ka mänguväljakutel. Jõudes liivasele alale (nagu postituse juures oleval fotol) võetakse lastel jalanõud jalast. Ma ei teagi, kas see on seotud kuidagi mõteviisiga „loodusele lähemal“ või lapse mugavusega. Et aga veel siinsetesse oludesse selgust tuua, siis käimas on hilissügis. 1. juunil hakkab talv.
Siinsetel mänguväljakutel ongi minu lapsuke enamasti see kõikse paksemini riides olev laps. Kui on keegi sama paksult või paksemalt riietatud, siis on ta kindlasti Aasia päritolu, nende riietumisstandardid vist sarnanevad rohkem eestlastega.
Vaktsineerida või mitte
Kuigivõrd ootamatu üllatusena sain teada, et lasteaias (kohalikus mõistes lastehoid) käimiseks nõutakse siinse vaktsiinikava läbimist. Lihtsalt öeldes, vaktsineerimine on kohustuslik. Seadus ütleb, et ei ole, aga kui sa ei vaktsineeri, siis ei saa oma last lastehoidu panna. „No Jab, No Play“ – ilma süstita mängida ei saa ütleb slogan selle peale. Lastehoid (Eesti mõistes lastesõim/lasteaed) on koht lastele vanuses 6 nädalat kuni 3 aastat. 4-aastased lähevad siin lasteaeda (kui võrrelda tõlkega kindergarden) ja 5-aastased kooli. Kooli minekuks ei ole vaja kohustuslikus korras vaktsiine teha, kuid tuleb esitada vaktsineerimispass. Isegi kui see on niiöelda tühi ehk vaktsiine tehtud pole. See tähendab siis seda, et sa riiklikus lastehoius käia pole saanud.
Küll tuleb arvestada sellega, et valitsus karistab selle eest, et omad teistsugust vaadet. Kohalikus keeles nimetatakse seda „No jab no pay policy“. Eesti keelde tõlgituna siis midagi sellist nagu „Pole sutsu, pole raha poliitika“. Tähendab see siis seda, et kui süste ei tee, jääb pere ilma riigipoolsetest toetustest – lapsehooldustoetusest ning peredele mõeldud maksusoodustusest.
Muideks Austraalias on veel kasutusel selline lasteaia- ja koolilastele mõeldud väljend nagu “No hat, no play” ehk pole mütsi, pole mängimist. Olen lugenud, et seda põhimõtet jälgitakse väga täpselt. Nii jääb mütsi koju unustanud laps mänguplatsiloast ilma. Tal on lubatud siis ainult varjus mängida kui selline ala peaks kusagil olema. Siinsed suved (ja enamus aastast) on ilm kuum ning päike väga intensiivne, seega on peakatte olulisus muidugi arusaadav. Samas paistab, et mütsi reegel ei ole aastaringne, sest hetkel, hilissügisel kellelgi päikese eest kaitsvat mütsi peas polnud.
Lasteaia igapäev
Tulles tagasi minu lasteaiakülastuse juurde, siis jäi silma veel mõnigi erinevus Eestiga. Lastele on mõeldud üks avatud ruum majas sees ning õueala, mida jagatakse kõrvalrühmaga. Õue avanevad suured uksed, mida hoitaksegi pidevalt avatuna. Ainult kui talvel väga jahedaks peaks minema, siis suletakse uksed. Lastel on õuejalanõud pidevalt jalas (või kes on omal soovil paljajalu) ning lapsed saavad ise valida, kas nad mängivad parajasti toas või õues või pendeldavad pidevalt edasi-tagasi. Viimane variant paistiski nende põhiline valik olema.
Personali, kes laste järgi vaatavad (ma ei teagi, kuidas neid nimetataksegi siin, kas hoidjateks, kasvatajateks või õpetajateks) oli 20 lapse kohta umbes 6. Ega päris täpselt muidugi aru ei saanud, et kes nendest täiskasvanutest, mida tegi (keegi jagas mingi hetk ka sööki) ning missugused neist olid kõrvalrühma eest vastutajad. Lapsed võisid ka kõrvalrühma uksest, kus olid pool aastat nooremad lapsed, sisse astuda ning seal mängida. Enne minu äratulekut hakati just lõunasöögiks valmistuma. Selleks pandi kivipõrndale üks õhemat sorti vaip maha ning lapsed sinna istuma. Söögitädi seisis söögikäruga vaiba kõrval. Söögikärus jäi mulle silma piklik paneeritud kalafilee moodi asi ning salatikauss. Söögid pidavat neil olema ainult taimetoidud, seega kalafilee see ilmselt polnud. Äkki siis mingi juurviljapihvi laadne toode. Kummitama jäi mind aga küsimus, et kas vaibalistuvad lapsed siis võtavad lihtsalt toidukausid endale sülle ning hakkavad maas istudes sööma.
Uneajaks sättimist ei õnnestunud mul ise näha, kuid räägiti, et selleks ajaks laotatakse lastele matid maha ning pannakse linadki. Jalanõud võetakse siis minu arusaamist järgi jalast ära ning kes tahab võib võtta ka pikad püksid jalast, kuid otseselt magamisriiete vahetust ei toimu. Kui just lapse pere pole andnud korraldust oma lapse puhul seda teha. Paljude toimingute kohta nad ütlesidki, et kui pere ütleb, et mingit asja teatudmoodi peab tegema, siis seda nad jälgivad. Ei oska öelda, kuidas see tegelikkuses ka toimib. Tulles tagasi lõunauinaku juurde, siis minu jaoks oli pehmelt öeldes üllatav, et samasse ruumi, kus lapsed (ja ka hoidjad) tatsavad päevad läbi õuejalanõudes, pannaksegi lapsed mattidele pikutama.
Mis see kõik maksab
Ma olen nüüd imestanud juba piisavalt, eks igas riigis käivadki asjad omamoodi. Inimene pidavat ka kõigega harjuma – varem või hiljem. On siiski veel üks asi, mida peaksin siinkohal veel mainima. Nimelt lasteaia tasu. Tasud sõltuvad piirkonnast ning konkreetsest lasteaiast. Lasteaias, mida mina külastasin on päevatasu 144 Austraalia dollarit ehk umbes 88 eurot. Jah, sa lugesid õigesti, tasu arvestatakse päevades ning see on 88 €. On ka kallimaid lasteaedu, näiteks päevatasuga 177 dollarit. Ühe kuu lasteaiatasu suurusjärk on seega 1760 €.
Hea uudis on siiski see, et kui pere sissetulek on väike, siis riik toetab omalt poolt kuni 90% ulatuses. Mida rohkem teenid, seda väiksemaks muutub riigi toetus. Teatud palgatasemest kaob riigi toetus ära, mis on tegelikult ju täitsa mõistetav. Seega on iga pere omaosalus erinev ning arvutamisel arvestatakse igasuguseid erinevaid näitajaid nagu näiteks ka vanemate töötunnid.
No Comments