Tere, saame tuttavaks. Mina olen Liis!
L – lõbus
I – isemoodi
I – iseseisev
S – seikleja
Reisimine on elu!
Kuna igal lool on algus, siis alustan ka mina algusest! Mulle on alati meeldinud mõte reisimisest. Tean, et selles ei ole midagi erilist – usun, et suurele osale inimestest meeldib mõte reisimisest. Mingi osa nendest teevad ka oma mõtte teoks ning siis on veel üks väiksem grupp inimesi, kelle elu koosnebki vaid reisimisest. Mina kuulun sellesse viimasesse gruppi! 
Lapsepõlvemõjutused
Noorukieas sain natuke reisida. Suts siia ja suts sinna, aga ei tihedaid perepuhkusi kaugetes maades. Iseenesest olid need mõned reisid väga toredad, näiteks milleeniumivahetus kaunil Madeira saarel oli erilisest erilisem. Maadeavastuse pisikuga nakatumisel mängis tõenäoliselt olulist rolli aga koolilapsena Soome kolimine – ajal, mil Soome oli veel „midagi erilist“. Aasta oli siis 1992. Oma esimese Soome reisi (üldse välisreisi) tegin juba pisut varem ehk 1991 aasta kevadel. Esimesest välisreisist meenuvad ekskalaatorid kaubanduskeskuses, rikkalik toitude valik ning uhke väljapanek mänguasjapoes. Tänapäeval nii tavaline, sel ajal midagi nii teistmoodi. Eesti taasiseseisvus, arenes ülima kiirusega ning varsti võis juba Eestis seda sama pilti näha. Peagi ei olnud Soome enam midagi erilist. Kuid esimese VAU-efekti kogemine jättis oma jälje. Olenevalt reisisihist ja eesmärgist võibki reisimist kirjeldada kui VAU-momentide otsimist/kogemist. Jäin ma siis eriliste hetkede otsimise haardesse või on see midagi muud – who knows? Ja ega ausalt öelda vist vahet polegi. On kuidas on, aga minu hing on oma tassikese teed igatahes leidnud.
Pühendumus
Olen oma tüpaažilt selline, kes millestki innustununa võtab teema oma elus nii põhjalikult ja pühendunult ette, et sinna alla mattuvad unetunnid ja kogu vaba aeg. Mõned vaimustused jahtuvad ja mõned kaovad sootuks. Nii ei ole aga juhtunud reisimise vaimustusega. Nakatusin sellesse tugevalt oktoobris 2015 ning siiani pole pidama saanud. Meenutan sügava muigega neid ärkvel oldud unetunde, mil internetiavarustest sobivaid reisihindu otsisin ning olen valmis iga kell uuesti oma väärtuslikke unetunde ohverdama. Või mis ohverdus see on, minu jaoks puhas nauding! See ongi minu elu!
Teel olemise nauding
Nüüd on see koht, kus võin ausalt tunnistada, et minu sees on seletamatu tahtmine, võib öelda lausa tung olla pidevalt seotud reisimisega – selle planeerimisega, ettevalmistamisega, kokkuvõtete tegemisega, saadud emotsioonide jagamisega ja mis kõige tähtsam TEEL OLLA! Jah, teel olemine on see kõige nauditavam osa Samas olen ma niiöelda „easy-going“ tüüpi reisija ehk minu reisipäevad ei ole liiga planeeritud ning tegevustega täidetud. Naudin hetke – on see siis planeeritud, juhuslike kokkusattumuste poolt tekkinud või ette tulnud plaanimuutus (reisides tuleb neid kohe kindlasti). Seega ei ole minu eesmärk külastada kõiki võimalikke muuseume, koski, kirikuid, kujusid või muud sellist, mida sihtkohas leidub, vaid olen kuldse kesktee inimene. Looduse ilu, rannamõnusid, kultuuri, ajalugu, ostlemist, pidustusi – kõike nii parasjagu. Pigem teevad riigist riigi inimesed ning seetõttu hindan alati enim hoopis võimalust suhelda kohalike inimestega.
Oma elu pöördepuunktis
Sain mõni aeg tagasi ühest heade mõtete kastikesest paberirulli, kus oli kirjas: „Sinu elus on hetkel liiga palju küsimusi ja mitte ühtegi vastust. Sa ei ole veel valmis vastusteks. Luba asjadel olla ja kulgeda. Usalda elu loomulikku kulgu.“. Seda lugedes tundsin ülimat üllatust, sest veel tabavamalt ei oleks olnud võimalik minu elu kohta tol hetkel öelda. Tänaseks on mõned niidiotsad lahti hargnenud, mõned veel ootavad oma hargnemist… Aga mis tähtsaim, ma olen rõõmus Kõigi lahtiste otste ning segaduste kiuste, olen ma õnnelik! Olen kindel, et see tuleneb sellest, et ma leidsin oma tee, teema millele ma tahan pühenduda. Loodan, et ka Sina hea lugeja oled selle leidnud või kohe, kohe leidmas. Seniks loodan, et saan läbi oma lugude inspireerida Sind reisima või tegema seda, mis on just „sinu teema“. 